KUNSTITEHNIKATE
TUTVUSTUS
Tellimuse esitamisel on tähtis õige meediumi valimine. Siin on tutvustus iga tehnika kohta.
ÕLIVÄRV
Õlivärvid on kunstiajaloo klassika, mida on kasutatud 12. sajandist saati. Erinevalt vee baasil värvidest kuivab õlivärv kauem, ulatudes mõnest päevast mõne nädalani. Tänu sellele saab õlivärvidega põhjalikult töötada ning saavutada täpsemaid värvitoone. Valminud tööl on läige. Aastate jooksul võib õlimaal tuhmuda. Tavaliselt on aluspinnaks lõuend.
AKRÜÜLVÄRV
Akrüülvärvid loodi eelmise sajandi keskel. Need kuivavad väga kiiresti. Aastate jooksul ei kaota akrüülvärvid oma värvi ja nendega on võimalik saavutada erksamaid värve kui õlivärvidega. Valminud tööl on läige. Aluspinnaks sobib nii paber kui ka lõuend.
GUAŠŠVÄRV
Guaššvärve on kasutatud üle 600 aasta, see on põhimõtteliselt läbipaistmatu vesivärv. Guašš kuivab mõnikümmend minutit ja muutub heledamaks. Valminud töö on matt. Aluspinnaks sobib nii paber kui ka lõuend.
AKVARELLVÄRV
Akvarellvärvide ajalugu on erakordselt vana, ulatudes paleoliitikumi koopamaalinguteni välja. Akvarellid on läbipaistvad ehk peene kihina kantuna paistab taustavärv läbi. Need kuivavad mõnikümmend minutit ja peale seda on võimalik kanda teine kiht. Akvarellidega saavutatakse õhulised ja n-ö kerged maalid. Tavaliselt on aluspinnaks spetsiaalne paksem akvarellpaber.
PASTELL
Pastelle on kasutatud alates renessanssajast. Pastelljoonistus meenutab söejoonistust, aga on värviline. Aluspinnaks on krobeline paber. Pastelliga on raske kujutada väga detailseid objekte, pastelljoonistused on üsna maalilised. On olemas erinevaid pastellisorte nt õlipastell, kriitpastell, professionaalsete tellimuste täitmiseks kasutatakse tavaliselt kriitpastelle.
SÖEJOONISTUS
Sarnaselt vesivärvidele ulatub söejoonistuse ajalugu koopamaalinguteni 28 tuhat aastat tagasi. Söega on võimalik saavutada tumedamaid toone kui hariliku pliiatsiga. Aluspinnana kasutatakse krobelist või tekstuuriga paberit. Kuna söepulga igat külge saab kasutada paberi katmiseks, saab sellega kiiresti katta suuremat pindala. Söega on raske joonistada väga detailseid objekte. Söejoonistus on mustvalge.
HARILIKU PLIIATSI JOONISTUS
Esmakordselt pandi grafiidipulk puidust ümbrisesse 16. sajandil, tänapäeva pliiats leiutati 18. sajandil. Pliiatsijoonistust tehakse siledale paberile, mille mõõtmed pole eriti suured, sest peenikese pliiatsiga on raske katta suurt pindala. Valminud töö on üldjuhul läikega. Söega võrreldes kulub sama pindala katmiseks rohkem aega. Hariliku pliiatsi joonistus on mustvalge.
VÄRVILISE PLIIATSI JOONISTUS
Kunsti eesmärgil hakati värvilisi pliiatseid tootma 20. sajandi aluses. Aluspinnaks on enamasti sile valge paber. Olenevalt pliiatsi surumise tugevusest saab teha nii intensiivse värviga kui ka väga heledaid ja õhulisi joonistusi.
DIGIJOONISTUS
Digijoonistus on graafilise tarkvaraga loodud kunstiteos. Enamasti kasutatakse spetsiaalset graafikalauda ja graafilist pliiatsit. Graafilise disaini eelis on see, et kõike saab muuta ja vigu parandada. Digijoonistusega saab jäljendada traditsioonilisi kunstitehnikaid. Valmis töö on digitaalsel kujul, kuid sellest saab teha digitrükke paberile või lõuendile.
